Kirjutan arvustuse tööle “21. sajandi uued tehnoloogiad ja nende omadused“.

Arvan, et teema on valitud väga aktuaalne, põnev ja piisavalt ülevaatlik, et tähelepanu hoida. Kohati natuke pealiskaudne, aga tekitas teema vastu huvi ja innustas ise edasi lugema.

DNA ja proteiinide simuleerimise peatükis oleksin Folding@home projektist rääkides sisse toonud ehk ka midagi aktuaalset ja hiljutist ehk kuidas TalTechi arvutivõrgud aitavad murda COVID-19 molekule.

Open Bionicsi peatükis oleks võinud rohkem avada inimeste võimalikku soovi vahetada oma bioloogilised jäsemed biooniliste vastu. Siin võib kindlasti üheks mõjutajaks olla ka paraolümpial saavutatavad uued rekordid ja samuti superkangelaste filmid ja mõju. Tekkis huvi, aga siis sai peatükk otsa. Meditsiin ja tehnoloogia on üldse nii vastuoluline teema, millest oleks saanud terve omaette rühmatöö kirjutada nagu ka tegelikult simulatsioonidest ja mehitamata sõidukitest. See on muidugi mu isiklik arvamus, aga kuna antud kirjutisi loevad pigem TalTechiga seotud isikud, siis oleks ka mehitamata sõidukite alla lisanud kohalikud saavutused. “NYMO iselaev” oli ülikooli aasta arendustöö 2019 ja Iseauto aasta arendustöö 2018.

3D-tööstuse peatüki oleksin ise samuti kas alapeatükkideks jaganud või sidunud osaliselt juba eelnevate teemadega, mis puudutab näiteks meditsiini.

Vormiliselt kohati häiris, et polnud lisatud ühtegi pilti ega illustatsiooni, et kirjutisele elu anda, aga see on puhtalt maitse küsimus. Mis rohkem häiris oli see, et viitamine oleks võinud olla lõiguga seotud, sest alt kasutatud allikate nimistust õiget linki tabada on üsna ebamugav. Samuti polnud viited päris korrektselt vormistatud. Esines ka teatud õigekirja ja sõnastuse vigu, millest viimane muutis mõne lause raskesti loetavaks, aga selle saab hilisema järeltöötlusega kergelt parandada.

Üleüldiselt põnev teema ja huvitav lugemine. Kui natuke veel peatükke laiendada ja mõned puudused likvideerida saab väga hea artikli.

IT-eetikakoodekseid on võrgust üsna keeruline leida. Enim leidub eetikakoodekseid IT professionaalidele ehk kutse-eetikat mitte nii väga ettevõtte üld IT-eetikakoodekseid.

Väga struktuurselt oli üles ehitatud Harvardi ülikooli IT professionaalide käitumisjuhend kaitsmaks elektroonilist informatsiooni.

Juhtlõik käsitleb seda, et ülikooli töö toetamise käigus pääsevad IT töötajad ligi infole ja süsteemidele, mida peab kaitsma. Lisaks tuleb töös järgida ka teisi eeskirju nagu informatsiooni turvalisuse eeskiri ja elektroonilisele infole ligipääsu eeskiri.

IT organisatsioonile on pandud kohustuseks kõikide töötajate koolitamine käitumisjuhendi omandamisel, iga aastane kordamine ja sellest igati lähtumine ning ka uuendamine tehnoloogia muutumisega.

Üldiselt on nõudmised IT professionaalidele loogilised. Kuna ligipääs andmetele ja süsteemidele on suur, siis tuleb infot ja süsteeme igati kaitsta väliste ja sisemiste ohtude eest. Vältida rünnakuid ja samas hoida süsteeme toimiva ja ohutuna. Hangitakse ainult vajalikku infot ja kasutatakse seda eesmärgi päraselt ning hävitatakse õigesti, kui seda enam ärilistel eesmärkidel vaja ei ole. Kasutajate isiklikku infot ei tohi analüüsida ühelgi eesmärgil peale probleemi lahendamise.

Käitumisjuhendi rikkumisele järgneb ka karistus ja halvimal juhul töölt kõrvaldamine. Samuti peavad töötajad iga aasta allkirjastama, et nad on käitumisjuhendiga kursis.

Positiivne on see, et juhendi lõpus on toodud ka rollide lõikes erinevad vastutusalad ja mida tohib ning ei tohi teha. Näiteks IT Help Desk ei tohi kunagi kasutajalt parooli küsida ja saavad ainult e-kirju omaniku soovil ümber suunata.

Kokkuvõttes on väga lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud materjal ning kõik töötajad saavad näidete baasil oma rolli nõudmistest parema arusaama kujundada. Samuti on väga tänapäevaselt üles ehitatud lisadokumendina antud informatsiooni turvalisuse eeskiri.

Capitalism 3.0 – Peter Barnes

Raamatu eessõnas lahkab autor oma karjääri erinevaid tahke ja jõuab järeldusele, et praegune majanduslik operatsioonisüsteem on aegunud. Kui operatsioonisüsteem aegub, siis tuleb sellele teha uuendus, mida ta kutsub nimega Capitalism 3.0. Ajalooliselt tagasi vaadates tuleb versioon 3 sellest, et versioon 1.0 suri 50ndatel ja 2.0 kestab siiani. Tegemist on huvitava paralleeliga majanduse ja IT vahel, kus ühe protsessi loogika kantakse üle makromajanduse tasemele.

Esimene osa keskendub ühisvarade (commons) lahti seletamisele. Ühisvarad on autori järgi kõik, mis meil on ühiskonna peale ühine, mida me peaksime hoidma, arendama ja järgmistele generatsioonidele edasi pärandama. Ühisvarade kolme haru iseloomustab raamatus esitatud joonis. Tavaliselt kiputakse ühisvarade puhul pigem rääkima ainult loodusest ja keskkonnaga seonduvast ja jäetakse kogukondlikud ja kultuuri aspektid tagaplaanile. Kultuur on üldjoontes ka hästi kaitstud riiklikul tasandil ja peamiselt hävib tänapäeval läbi sõdade ja rahvuste välja suremise. Kas ka kõike, mis inimene läbi aja loob on mõistlik säilitada on jälle vastuoluline teema looduse ja maakera “mahutavuse” seisukohalt.

Lisaks ühisvaradele lahkab autor kapitalismi, kus iga jõukusega käib kaasas negatiivne pool, kus tehakse kahju keskkonnale või kaaskodanikele ja pärandatakse tagajärjed lastele, mis on ka nüüd 11 aastat hiljem iga päevaga aina enam aktuaalne.

Raamatu alguses loob ta eeldused ja rajab teed järeldusteni. Eeldusteks võtab autor: leping järeltulevate põlvedega vastutustundlikult pärandada edasi ühisvarad, inimesed ei ela maailmas üksi, halvad asjad juhtuvad, ei tohi tegeleda sümptomite vaid katkise koodiga, muuta asju targalt, raha ei ole kõik ja stiimulid peavad olema õiged.

Edasi keskendub autor kapitalismi ajaloole. Õigemini ajaloole aegade algusest, vahepeatusega sotsiaalkindlustuse rajamisel Ameerika Ühendriikides, sealsel maade jagamisel ja poliitiliste sidemetega korporatsioonide ülemvõimul. Kapitalismil ei saa kunagi isu täis nagu suurkorporatsioonid ei pane endale raha teenimise ülempiiri.

Sotsiaalkindlustusfondi näidet kasutab autor läbi raamatu ühe alustalana Capitalism 3.0 loomisel. Praegune valitsus ei suuda vastu panna korporatsioonide rahalisele survele ja lobitööle ühisvarade kaitsmisel ja seega peaks neid haldama fondid, kus meil kõigil on võrdselt aktsia ja mille kontrolli baasil on tagatud, et ühte loodusvara liigselt ei kurnataks. Näitena on toodud Alaska püsifond, mis maksab iga aasta nafta puurimise eest elanikele dividende. Fondid moodustaks avaliku- ja erasektori kõrvale kolmanda üksuse nimega ühisvarade sektor, mis on omakorda jaotatud viieks alamsektoriks globaalsest kuni avatud ühisvaradeni. Autor on kirjeldanud ka kust me peaksime alustama ja kuidas erinevad ühiskonna grupid saavad panustada selle uue tarkvarauuenduse tegemisse.

Raamatut lugedes tuli paratamatult paralleel praegu toimuva rohepöördega, mis väga häälekalt kanda kinnitab. Mulle meeldis ettepanekute struktureeritus ja kuidas igale ühiskonna liikmele oli kirjeldatud ka tema roll protsessis osalemiseks. Kõikide teoses esitatud probleemidega on küll Eestis elades keeruline samastuda, sest eriti tänases päevas oskame kindlasti veel rohkem hinnata meie haigekassa, tasuta hariduse, lastetoetuse, emapalga ja paljusid teisi süsteeme. Huvitav ja kiire lugemine, mis muudab natuke viisi, millega me oma elukeskkonda ja käitumismustreid analüüsime.

IT-turvariskidest pean üheks ohtlikumaks pettuseid ja eelkõige kohtingutüngi ja investeerimispettuseid, kus inimesed kaotavad meeletuid summasid emotsioonidest tingituna. Aastal 2019 registreeriti Politsei- ja Piirivalveametis 107 intsidenti koguväärtusega 1,86 miljonit eurot.

Pettustes mängitakse tugevalt inimeste emotsioonile. Väga levinud on kirjad, kus varasematest andmeleketest saadud aastate taguste paroolide najal üritatakse ohvrile väita, et nende arvutis on keylogger või on pahalastel ligipääs läbi veebikaamera ohvri elule. Ettevõtetes aitavad IT-juhid vastavad aadressid inimestel blokeerida, aga tavaelus külvab see inimestesse hirmu ja halvimal juhul saadetakse selle hirmu najal ka petistele nõutud rahasummad.

Tehnoloogia poole pealt on positiivne, et suuremad meilikeskkonnad liigitavad sellised kirjad automaatselt spami alla ja inimesed ei pane neid sageli tähelegi. Koolituse käigus tuleb inimesi rahustada ja selgitada, kust tuttav parool leiti ja kuidas edaspidi kasutada keerulisemaid paroole ja kindlasti olulisematel saitidel kaheastmelist autentimist. Võib ka soovitada kirja sisu üldjoontes otsingumootorist läbi lasta, et inimesele selgeks teha, et ta pole ainus, kellelt üritatakse lihtsa vaevaga raha välja pressida. Reeglina võiks alati paigas olla, et ükskõik kui suur ka hirm ei oleks, oma paroole, kontonumbreid ja raha kellelegi niisama saata ei tohi.

Mis puudutab kohtingutüngi, siis on seal olukord keerulisem. Tehnoloogia alal aitaks kindlasti, kui inimesed peaksid oma profiili verifitseerima enne tutvumis saidiga liitumist, aga on arusaadav, et lehtede haldajatel pole enamasti selle vastu huvi ja nii on võimalik üsna levinud catfishing. MTV tegi isegi tõsielusarja samal teemal, millel jookseb juba 8. hooaeg. Eestis loodi märtsi alguses ka pretsedent, kus kümneid naisi petnud mees sai reaalse vanglakaristuse ja peab tsiviilhagide korras tagasi maksma üle miljoni euro.

Suhtetüngade korral saab ka tegelikult abiks võtta tehnoloogia, koolituse ja reeglid. Kui on väga suur armastus, siis see inimene on võimeline leidma koha, kus teha videokõne, et saaks veenduda isiku autentsuses. Koolitus, et kui midagi on liiga hea, et olla tõsi, siis tuleb sellesse suhtuda skeptiliselt ja veenduda, et inimene ei ole huvitatud suhtlusest ainult finantskaalutlustel või elamisloa nimel. Reegliks võiks ka olla, et tõeline armastus ei käi läbi rahakoti.

Akordklaviatuur tundus minu jaoks kõige uudsema ja huvitavama lahendusena, sest pole selle kohta varem teadlikult lugenud, aga seostus kohe muusikainstrumendi õppimisega.

Akordklaviatuuride ajalugu ulatub tagasi 1830ndatesse aastatesse ja telegraafide aega. Baaspõhimõte on lihtne. Iga nupp seadmel vastab kindlale numbrile, mis vastab jällegi tähele või käsklusele. Mitme klahvi korraga vajutamine loob kombinatsiooni, mis vastab uuele numbrile ja seega omakorda tähele või käsklusele. Näitena võib esimene nupp olla 1=a, teine 2=b ja vajutades neid koos 1+2=c. Keerulisematel seadmetel vastavad teatud kombinatsioonid kohe sõnadele või mõistetele.

Thad Starner avaldas mitmeid uuringuid teemal, et teksti sisestamine läbi kahekäelise akordklaviatuuri on kiirem ja täpsem, kui kasutades QWERTY klaviatuuri. Selle kohta värskeid uuringuid ei leidnud ja viimane uuring aastast 1988 ei leidnud kiiruses suuri erinevusi, küll aga keerukuses. Stenograafid kasutavad spetsiaalset akordklaviatuuri, mis võimaldab saavutada sisestuskiiruse kuni 300 sõna minutis, aga keskmiselt jääb kiirus natuke alla 200 sõna. Kiirus on ka nende töös väga oluline, sest näiteks eestlased räägivad keskmiselt 158 sõna minutis . Muidugi tuleb loota, et kohtusaali ei satu mõni rekordiomanik, sest praegune kehtiv kiir-rääkimise rekord 637 sõna minutis kuulub birit müügimehele, aga trükkimiskiiruse rekord on ainult 375 sõna minutis.

Kõikide uute instrumentide ja meetoditega on õppimiskõver üsna pikk. Akordklaviatuuri omandamiseks mitu kuud ja stenograafid õpivad oma ametit lausa mitu aastat. Akordklaviatuuri on ajalooliselt kasutatud väiksemate seadmete ja esimeste kaasaskantavate arvutite puhul. Samuti on ta olnud ühekäeliseks asenduseks QWERTY tüüpi klaviatuuridele, et oleks võimalik paremat kätt alati hiirel hoida. Akordklaviatuur on andnud palju ainest ka ulmefilmidele ja futuristlikele lähenemistele, kus nö tühja käega on võimalik sõnumeid kirjutada. Reaalses elus peaks see põhinema sõrmedel olevatel sensoritel, mis edastavad infot läbi tekitatud kombinatsioonide.

Arvan, et iga oma eriala professionaali oskused on üsna sarnased. Igapäevaselt IT alal mitte töötades pole palju sealsete professionaalidega kokku puutunud, aga tean, mida ise hindan oma juhtides ja eeskujudes.

IT professionaal on oma erialal pädev, tal on nii haridus, kui ka haritus. Tänapäeval on kindlasti oluline erialane kõrgharidus, mis annab mitmekesised teadmised ja enesekindluse erialal töötamisel. Lisaks haridusele on vaja oma tööd armastada ja pidevalt juurde õppida, et ajaga kaasas käia. Professionaalne inimene on samas ka võimeline tunnistama, kui ta kõike ei tea, aga tal on janu see endale selgeks teha või leida endast pädevam inimene spetsiifilist tööosa teostama.

IT professionaal on alati valmis oma töökaaslasi juhendama. Ta ei ütle vastuseid ette, aga suudab seletada, kust vastuseid leida või annab juhendeid, kuidas edasi minna. Enda töökoormuse hajutamiseks usaldab ta oma töökaaslasi, ei võta rohkem kohustusi, kui ööpäeva mahub, suudab hästi tiimi juhtida ja tööjaotust korraldada. Ta ei ärritu vaid on lahendustele ja ettepanekutele orienteeritud ning oskab võtta vastutust.

IT professionaal oskab palju keeli. Lisaks erinevatele programmeerimiskeeltele ka humanitaarvaldkonda kuuluvaid keeli. Välisseminaridel osalemiseks ja silmaringi laiendamiseks on oluline omada head suhtlemisoskust ning ise oma teadmiste jagamiseks ka head esinemisoskust. Teadmiste jagamisel on suur osa kogukonda tagasi andmisel.

IT professionaal pole enam ammu nö patsiga poiss vaid hea suhtlemisoskusega ja töös pädev ekspert.

2011. aastal ilmunud Vikerkaare artiklis oli hea võrdlus, et copyleft on justkui copyrighti vastand, mis nõuab, et looming oleks vaba ja vabad oleksid ka selle loomingu muudetud ja laiendatud versioonid. See ei tähenda aga, et loomingul puuduvad copyright õigused. Vastupidi. Esmalt pannakse loomingule peale copyright ja seejärel lisatakse levitamise õigused. Tegemist on üldmõistega, millest teatud levitamislitsentsid juhinduvad. Loomingu kasutatajatele on tagatud neli vabadust: kasuta, uuri, muuda ja levita.

Copylefti litsentsitüübid jagunevad omakorda neljaks:

• Väga tugev (AGPL (Affero General Public License)) – nõuab lähtekoodi avalikustamist ka võrgu kaudu levitamisel. Tarkvara, mis kasutab AGPL litsentsi on näiteks Signal, mis on krüptitud sõnumite saatmise platvorm.

• Tugev (GNU GPL (General Public License)) – kõigi tuletatud komponentide viimine sama litsentsi alla. Linux kasutab GPLv2 litsentsi.

• Nõrk (GNU LGPL (Lesser General Public License), Mozilla Avalik Litsents) – võimalik linkida ka ärivaraliste teekidega. Põhiliselt leiabki kasutust software library puhul, kust saab tarkvara komponente oma tarkvara jaoks. Samal põhjusel kandis litsents enne nime GNU Library General Public License.

• Puuduv copyleft (Apache, MIT, X11, BSD) – tuletatud koodist võib ka ärivara teha.

Kui sa oled ise autor ja sulle kuuluvad oma loomingu autoriõigused, siis on lihtne lisada oma teosele copyleft levitamisõguseid. Nad ise muidugi tõdevad, et alla 300 realisele koodile pole mõtet litsentsi juurde panna.

Reformidel on alati plussid ja miinused, aga paljud autorid on ka ise aru saanud, et nende looming ei levi, kui inimesed ei saa seda kasutada.

2019. aasta alguses oli suur hirm, et YouTube’ist kaob Euroopas suurem osa sisust, sest puuduvad viited autoriõigustele, mille tõttu saavad autorid platvormi vastutusele võtta. Õnneks olukord ei kujunenud päris nii radikaalseks. Paljud autorid jäävad küll oma videote teenistusest ilma, kui taustal mängib vale teos, aga videot ennast üldiselt ei eemaldata. Jah, seadused on mõeldud autorite õiguste kaitsmiseks, aga nii koos kui ilma seadusteta kasutatakse loomingut ebaausalt tegelike loojate teadmata.

Piraatlus praegusel kujul on läbi aegade olnud ka natuke romantiseeritud. Vana keskkooli filmi, kus poiss kingib tüdrukule ise tehtud mix-tape‘i ei vaadata ju piraatluse vaid armsa žestina. Sama loogika võiks kanduda ka tänapäeva ja paljud autorid on ka ise loa andnud oma töö kasutamiseks, kui sellega ei teenita otseselt ärihuve. Eesti muusikud bändist Cartoon on samuti avastanud NoCopyrightSounds all tegutsemise võlu, mis lubab nende teoseid kasutada erinevate videote ja teoste taustana. Tänu sellele ja muidugi autorite talendile on nad ilmselt enim kuulatud kodumaine artist maailmas. Noored on oma loominguga üha enam liikumas avatuma maailma suunas, aga vanadel gigantidel võtab ilmselt veel generatsioonivahetus aega, et järele jõuda.

Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people’s mistakes) on ehk kõige keerulisem tegevus nii näost näkku suhtlemisel kui ka läbi tehnikamaailma.

Olen aastaid redigeerinud ja hallanud hobina endale lähedase organisatsiooni meediakanaleid, suletud gruppe ja meililiste. Enamasti kulgeb kõik valutult ja edastatav sisu on ajaga muutunud stabiilseks ja ühingu nägu, aga algusaegadel oli mul endal tugigrupp, kellele kurta nö triviaalseid muresid inimeste digihügieeni ja hallatavate lehtede sisu osas.

Üksinda vabast ajast ja tahtest turundust teha läbi mitme sotsiaalmeediakanali on üsna mahukas tegevus ja igale üritusele ei jõua nagunii. Inimeste nägemus kvaliteetsest ja tsensuursest pildimaterjalist ning sobilikust pealkirjast võib aga väga erinev olla. Nii olen pidanud kiirkorras Internetist materjali maha tõmbama (vähemalt selles mahus, et tavakasutaja ei näeks), pidevalt õigekirja parandama ja kõike seda pigem salaja ja delikaatselt, et inimesed ei solvuks. Hiljem olen taandanud ka erinevate isikute lehega seonduvaid volitusi. Facebookil on huvitav eripära lehe halduses, et lehega seotud rollis olles like‘id oma kollektiivi postitusi alati organisatsiooni endana. Oma enda postitustele me ju meeldiv ei vajuta, aga raske on inimestele selgeks teha, et leht võiks käituda sama malli järgi. Üks suuremaid väljakutseid ongi inimestele lihtsas keeles selgeks teha, miks mingid käitumismustrid ei ole erinevates olukordades parimad.

Inimesed ongi erinevad ja sellelt baasilt üritan tolereerida ka erinevat netikäitumist. Nii ei oskagi enam solvuda selle peale, kui saadad kollektiivi 60 liikmele kirja ja keegi suudab neutraalses toonis informatsioonist välja lugeda solvangu, mille peale A4 pikkune tsensuurne sõimumeil vastu saata.

Eesti infoühiskonna arengukava 2020 pärineb aastatest 2012-2013. Visiooniosas on 4 erinevat alamkategooriat, mis kirjeldavad visioonipunkte aastaks 2020.

Minu arvamuse kohaselt on enim realiseerinud visioonipunkt teenuste kättesaadavuste mugavus ja turvaline andmete “kaasas” kandmine. Tänasel päeval on väga mugav pärast arsti juures käimist vaadata ise üle analüüside tulemused, olla kursis oma dokumentide aegumisega ja saada andmebaasidest õigeaegseid teavitusi, kui pead midagi uuendama. Kõik andmed on küll käe ulatuses, aga samas on võimalik ka kontrollida, kes on su andmetele päringuid teinud, mis tagab inimestele turvalisuse, et kõik neile ligi ei pääse. Kõikide teenuste ja süsteemide koostöös on põhimõtteliselt võimalik elada kodust lahkumata, kui just meditsiinilist abi vaja ei ole. Samas saab ka käsimüügiravimeid otse koju tellida ja retsepte uuendada ilma arsti nägemata.

Vähim realiseerinud visioonipunktiks loeksin e-residentsust. Jah, tegemist on suurprojektiga, millega on liitunud üle 60 000 inimese ja selle raames on loodud üle 10 000 ettevõtte. Programmi maine eestlaste endi seas pole tunnetuslikult just kõige parem. Eesti meedia on selles vallas teinud tööd kahes suunas. Artiklid, mis kajastavad programmi suure eduloona ja paralleelselt lood, mis räägivad, et programm on vastuolus rahapesu tõkestamise reeglitega ja kuidas keskmine e-resident on oma profiili poolest (30-40 aastane ärikonsultant) tüüpilise majanduskurjategijaga samas kategoorias. Eestis elades on raske hinnata, kuidas näevad ja hindavad programmi edukust välismaalased, aga kindlasti pole saavutatud sama positsiooni nagu Šveits hoiab panganduses.